kpt Malm ja lugu

Parun Otto-Reinhold-Ludvig Ungern-Sternberg omas mõningaid suuri hulgumere laevu ja üks tema laeva kapten, vaba herra Kail-Johannes Malm, oli tema laevadel kaptenina töötanud 18 aast. ja omas peremehe silmis usalduse kui aus meremees, sest ta oli vaba mees, mitte ori. Aga välja tuli pettemäng ja 1802. aastal sai sellest loost kurb lõpp, kapten Malmi tappis Suuremõisa lossis, oma toas, parun Otto- Reinhold-Ludvig Ungern- Sternberg.

Lugu sai alguse nii: kapten Malm oli 1802. aastal, laevasõidu hooajal, teinud laevaga kaks reisu: ühe Peterburgi piirituse laadungiga ja teise Tallinna puudega. Viimase reisi peale kulus laeval 10 nädalat ja see saabus alles 18. oktoobril Kõrgesaare Suursadamasse. Vahepeale oli parun Ungern-Sternberg vihastunud oma kapteni peale viivitamise pärast ja lasknud võimalikkude kahjude katmiseks kapteni varanduse sekvesteri alla võtta.

Teisel päeval pärast Malmi koduranda jõudmist said sadamakubjas Pert ja Leigri Jaan parunilt käsu: nad toogu kapten posthobustel Suuremõisasse. Käsk täideti viibimata ja juba järgmise päeva hommikul jõuti Suuremõisasse. Teel oli Malm joonud õlut ja kaks kortlit viina, mispärast oli veidi purjus. Pärast Malmi sisseastumist paruni töötuppa kuuldi esiteks ägedat sõnelemist, siis lööke ja edaspidi appihüüdeid. Lõpuks kui vaikseks jäi, kuuldi kuidas parun nimepidi hüüdis oma teenrit.

Kaarel, nõnda oli teenri nimi, tahtis tõtata paruni tuppa, kuid tuppa ei pääsenuid, sest uks oli lukus. Kuna kardeti, et toas on midagi väga halba juhtunud, siis murti uks lahti. Sisseastujaile avanes õudne pilt: keset toa põrandat lamas Malm suure vereloigu sees ja näis olevat surnud, kapteni laiba kõrval seisis väga ärritatud olekus parun, kelle vest ja püksid olid üleni verised. Ehmunud mõisateenrid olid sõnatud.

Piinliku vaikuse katkestas parun ise ja käskis, et silmapilk kutsutagu kangur Andres ja aednik Aadu, et nad kahekesi koristaksid ära laiba. Samal hetkel juhtus kogemata kohale velsker Baumann, kes toimetas kapteni laiba ülevaatust. Oma tähelepangmast (tähelepanekust) tegi velsker ülemale avalduse.

Algas pikk juurdlus 5. detsembril ja lõppes 12. sama kuu päeval. Kapten Malmi laiba lahkas alul kohalik arst dr. Eberhardt Mikvits ja hiljem teistkordselt keiserliku komitee korraldusel kroonu arst dr. Andreas Schults. Mõlemad arstid leidsid laibal peale haavade veel siniseid laika ja naha all klombunud verd, eriti keha tagaosas. Üks haavadest, mis nähtavasti kaheteralise terariistaga oli löödud, oli silmapilkselt surmav. Nüüd algas jaht paruni kinnivõtmisele, siis kohtud ja lõpuks asumisele Siberi.

Mis õieti 1802. aasta sügisel Hiiu Suuremõisa härraste majas juhtus, see jäi uurimisel selgumata ja jääb saladuseks tänapäevani ja siit igavesti. Kuid legend temast elab edasi läbi maitsete ja mõnusa melu.
Mere Tulemast Hiiumaa-ilma!”